pühapäev, 1. detsember 2013
teisipäev, 22. oktoober 2013
neljapäev, 3. oktoober 2013
pühapäev, 29. september 2013
kolmapäev, 18. september 2013
neljapäev, 4. juuli 2013
teisipäev, 14. mai 2013
neljapäev, 11. aprill 2013
laupäev, 23. märts 2013
reede, 1. veebruar 2013
esmaspäev, 28. jaanuar 2013
Siit saate lugeda Kersti Vana juttu oma vanaemast täies pikkuses:
Retk läbi sajandi ehk kuidas vanaema Saarekülasse jõudis
Minu vanaema Helmi-Melanda Lepik (Erm, s. Vene) sündis 8. märtsil 1914. aastal Tammispää külas Kõrgemäe talus. Tammispää küla asub Peipsi järve looderannikul Ida-Virumaal Lohusuu vallas. 1932.a. oli Tammispää külas 34 majapidamist, kõik eestlaste omad. 2000.a. rahvaloenduse andmetel elas Tammispääl 90 inimest.
Vanaema ja tema vend Johannes olid kaksikud. Hiljem sündis peresse veel kolm last. Vanaema tuletas alati meelde, kuidas nad ilmasõja ajal läksid lahingute eest metsakülasse pakku. Oli talvine aeg, tema oli 4-aastane, oli tädi süles ja kaotas ära ühe kinda ning kuidas pärast käsi külmetamise tõttu valutas.
Vanaema läks kooli 7-aastaselt. Pinginaabriks oli sõbranna Olga, kes oli aasta vanem. Vanaema mäletas, et tema oli matemaatikas nupukam ja nii hakkas matemaatika talle väga meeldima ega valmistanud hiljemgi raskusi. Esimene kool oli Kalma algkool, kus koolijuhatajaks oli õpetaja Uus. Viimasel eluaastal, kui vanaema pani kirja oma elu tähtsamad sündmused, olid õpetajate nimed ja aastaarvud tal hästi meeles. 1927. aastal saatis isa ta õpinguid jätkama Narva Kommertsgümnaasiumis. Narva tuli vanaema juba kevadel, et sisseastumiskatseid teha. Narvas elas isa üks õdedest, Alviine, kes töötas Narva Linavabrikus. Tädi Alviine saatis ta koolimajja, kus vanaema kuulis, et katseid teha polegi vaja. Narvas õppis ta 1 .septembrist 1927 kuni 8. juunini 1932. Teisel õppeaastal Narva Kommertsgümnaasium ühendati Narva Ühisgümnaasiumiga ja vanaema lõpetas selle gümnaasiumi kommertsharu.
Millisest kodust oli Helmi-Melanda pärit? See talu kuulus isaisale. Isa Jakob oli Eesti Vabariigi algaastatel vallavanem ja kuulus Lohusuu kiriku eestseisusesse. Vanaema meenutas, et algkoolipäevil, kui vend ja kaks aastat noorem õde võisid mängida või isegi ratsutada, siis temale öeldi: sina õpi. Suvel tuli olla rohimisel abiks, kuna võõrast tööjõudu ei kasutatud. Tööpäevad algasid varakult, nii kui talvel tuli õppimisega tegelda ja varakult tõusta, nii ei saanud ka suvel välja puhata. Vanaema rääkis, et kui vahel lubati külasse mängima, siis enne õhtut ta tagasi ei tulnud. Juhtus, et oli õhtuni söömata. Koju jõudes küsis ema, kas vits on kaasas?
Talus kasvatati sigurit, mis müüdi ülesostjatele kohvivabrikute jaoks. Kuivatatud sigurijuur oli Peipsiäärse piirkonna oluline kaup. Ka endale joogiks lisati röstitud sigurit nisu -ja rukkiteradele. Siis korralikult pruunistatud segu jahvatati kohviveskiga pulbriks. Või ja munad läksid müügiks.
Isa oli eriti huvitatud, et Helmi-Melanda õpiks. Ka vanaema arvas, et isa hoidis ja mõistis teda. Raha liikus vähe. Narvas vabastati ta hea õppeedukuse tõttu õppemaksust. Korteri perenaisele tuli üüriraha eest teha käsitööd.
Pärast õpinguid töötas vanaema Mustvee pangas. Kuni pensionini töötas ta pangas. Ainult pankade asukohad vahetusid. Mustvee, Avinurme, Läänemaal Karuse pank asukohaga Kõmsil, siis Risti, Jõgeva, jälle Mustveesse oma kodule lähemale ja lõpuks Põlva, kus ta elas 10 aastat ja kust ta 1969. a. pensionile siirdus. 46-aastaselt 1960. a. lõpetas vanaema kaugõppes Rahanduse Instituudi ja sai kõrgharidust tõendava diplomi.
Vanaema Helmi kohtas oma esimest abikaasat Ants Ermi Mustvee-Sonda rongis. Vanaema sõitis Narva kooli 60. aasta juubelile ja Ants sõitis Tallinnasse. Sondas toimus ümberistumine. Tagasiteel kohtuti uuesti rongis ja nii tekkis kirjavahetus, mis kestis 7 aastat. Abielluti 18. detsembril 1942. a. Jälle harvad kohtumised. 1943. a. oktoobri lõpus tuli Ants ja ütles, et teised (laevamehed) on ära läinud ja tema läheb ka. Vanaema arvas, et ta on ennegi läinud ja tagasi tulnud ja tuleb ka nüüd. See oli nende viimane kokkusaamine. Minu ema Tiiu sündis 11.novembril 1943. Tükk aega hiljem tuli kiri Rootsist, milles Ants küsis, et miks vanaema ei kirjuta talle. Vanaema polnud ühtegi kirja kätte saanud ja tal polnud ju aadressi. Tal tuli üksi oma tütart kasvatada.
Teist korda abiellus vanaema Helmi, kui tütar Tiiu oli juba ülikooli lõpetanud ja kasvatas kaksikuid tütreid – Kerstit ja Katrinit ning elas Kohtla-Järvel, sest abikaasa Jaan oli siit pärit. Vanaema oli jäänud pensionile ja kolis 1969. aastal Võrumaale Sulbi külasse, kus ta abikaasa Harald Lepik, kes oli koolis matemaatika-füüsika õpetaja, elas. Nad olid olnud tuttavad 18 aastat ja elasid koos abikaasa Haraldi surmani 29. detsembril 1988, s.o. 19 aastat. Abikaasa elu väärib omette kirjatükki, kuna jõukast vallavanema perest pärit, kodust koos oma emaga lahkuma sunnitud (vennad ja isa olid surnud), ja siis Eestis pidevalt töö- ja elukohta vahetama pidanud noormees jõudis Mustveesse, kus nad vanaemaga kohtusid. Mustvee Keskkoolis töötasid head õpetajad, mõnedki nendest olid sinna jõudnud samal põhjusel - seadusetuse ja pealekaebajate eest kaugemale.
Vanaema sai Võrumaal üksinda elada 1999. a. 1.maini, s.o. 11 aastat. Tal oli seal kaunis aed, väike põllulapp. Vanaema ei kartnud tööd. Külvas, kasvatas ja lõikas saaki rohkem, kui ise jõudis ära tarvitada. Eesti Vabariik aga andis majad, mis olid elanike poolt korras hoitud, tagasi endiste peremeeste pärijatele. See väike majakene, mis kuulus koolile, tagastati. Peremees müüs selle maha. Suuline tingimus uuele peremehele oli, et vanaema võib elada seal oma elupäevade lõpuni. Möödusid mõned aastad. Vanaema sai märtsis 85. aastaseks, kui talle öeldi, et sel kevadel tal oma põllulapile asja ei ole. Juba püstitati sinna võõras kasvuhoone.
Vanaema teadis, et Toomasel on Saarekülas maja, kus sel ajal kedagi ei elanud. Toomas mõtles ja ütles, et vanaema võib sinna kolida. Esimesel mail läks kolimiseks. Saaremaale jõudes tegi vanaema naabritega tutvust, sai kirjakandja Anu Riisiga suureks sõbraks, kuid siis jäi haigeks. Kohale tulnud sotsiaaltöötaja kirjutas ta valda sisse ja soovitas arsti juurde minemiseks naabrilt transporti paluda. Minu ema Tiiu tuli vanaemale järele ja viis ta enda juurde Kohtla-Järvele. Saareküla kodu jäi mitmeks-mitmeks aastaks suvekoduks, kus ta samuti kasvatas lilli, maasikaid, tomateid, kurke, supirohelist.
Millega siis vanaema tegeles talvel? Luges. Oli aegu, millal ta tegeles käsitööga. Tikkis oma lemmikkangelased padjariidele. Kõige suurem lemmik oli Napoleon. Tal tulid pisarad silma, kui ta oma kangelase saatusest rääkis. Vanaema teadis täpselt, et Napoleon oli Püha Helena saarel 6 aastat, mitte 16 nagu on kirjas hiljaaegu ilmunud Prantsusmaad käsitlevas raamatus. Prantsuse keelt õppis ta iseseivalt aastaid, sai passiivse oskuse ja luges vabalt selles keeles. Viimastel aastatel lahendas ta ristsõnu ja saatis vastused ära alguses Ristiku toimetusele, hiljem Põhjarannikule. Vanaemal oli palju kirjasõpru, kelle sünnipäevad ta meeles pidas ja kellele pühadekaarte saatis. Vanaema Helmi lahkus igaveseks 99. eluaastal 1.jõulupüha varahommikul 2012. aastal - väärikalt, nagu oli elanudki.
pühapäev, 27. jaanuar 2013
neljapäev, 3. jaanuar 2013
Tellimine:
Postitused (Atom)